Vahuvein tunnelis

1827. aasta novembri lõpus valmis Londonis Thamesi jõe alla rajatud tunnel ja võimukandjad läksid seda tunnelisse tähistama. Et ehitamise ajal hoiti tunnelit survestatuna (et hoida jõe all olevas osas vett tagasi), sisenesid mõjuvõimsad isikud esmalt õhulüüsi, kus rõhk tõsteti tunnelirõhu tasemele. Tunnelis tähistati projekti valmimist vahuveiniga, kuid see oli pettumust tekitavalt tasane (see ei mullitanud pudeli avamise järel peaaegu üldse). Siiski jätkus tähistamine nii kaua, kuni tähtsad isikud lüüsi kaudu pinnale tagasi läksid.

Kui õhulüüsis rõhk tagasi tavalisele (maapinnal olevale) rõhule langetati, tundsid aukandjad suurt ebamugavust ja üks neist tuli kiiruga õhulüüsi tagasi toimetada ja suurema rõhu alla tagasi panna. Mis oli valesti?

Vastus Pudeli avamise järel tuleb vahuveinis lahustunud süsihappegaas lahusest välja ja moodustab mulle (vahtu). Enne seda on vahuveinipudeli sisu märkimisväärse surve all ja süsihappegaasi aur pudeli ülaosas on tasakaalus vedelikus lahustunud süsihappegaasi hulgaga. See tähendab, et vedeliku pinnalt lahkub keskmiselt sama palju süsihappegaasi molekule kui neid sinna samal ajal lisandub. Kohe, kui pudel avatakse, langeb süsihappegaasi auru rõhk ja tasakaaluseisund kaob. Seetõttu lahkub lahusest palju rohkem süsihappegaasi kui sinna lisandub. Loomulikult tekib selle tulemusena mullitamine – süsihappegaasi auru ümbritseb kohe vedelikukelme.

Selline on sündmuste käik tavaolukorras, kuid survestatud tunnelis oli õhurõhk nii suur, et mulle praktiliselt ei tekkinud. Seetõttu jäi suurem osa süsihappegaasist vedelikku. Kui võimukandjad vahuveini jõid, neelasid nad alla ka suure koguse süsihappegaasi. Kui nad õhulüüsist lahkusid ja puutusid kokku madalama õhurõhuga, tuli lahustunud süsihappegaas äkitselt lahusest välja, põhjustades erinevate siseorganite paisumise. Selle tulemusena tekkisid (paremal juhul) röhitsused ja (halvemal juhul) kõhupaistetus ja puhitused.

Veel üsna hiljuti pidid ehitustöölised jõgede ja lahtede all tunneleid rajades töötama rõhu all. Kui nad oma vahetuse lõpetasid ja pinnale tagasi liikusid, tuli neil läbida süvameres töötavate tuukritega sarnane rõhulangetamise tsükkel. Probleem seisneb selles, et rõhu all surutakse õhu hingamise tulemusena vereringesse lämmastiku molekulid. Kui tööline tuleb rõhu all olevast tunneliosast välja, võimaldab vähenenud rõhk kopsudes ja ülejäänud kehas lämmastikul mulle moodustada. Mullid hakkavad verevooluga liikuma, kogunevad suuremates veresoontes kobaratesse või jäävad väiksematesse veresoontesse kinni ja takistavad verevoolu. Mõlemal juhul võib ohver tunda kohutavat valu ning selle tagajärjel võib jääda invaliidiks või isegi surra.

Tänapäeval rajatakse tunneleid kaugjuhitavate puurimismasinate abil ja töölised lähevad tunneli survestatud osasse palju harvem. (Mõningatel juhtudel tunneleid enam ei puuritagi, vaid pannakse need kokku varem valmistatud osadest, mis lastakse jõepõhja ja ühendatakse seejärel kokku.)