Päikese päevane teekond

Taevaekvaator jagab taevaskera kaheks, põhja- ja lõunapoolkeraks, nii nagu Maa ekvaator jagab maapinna kaheks poolkeraks. Maapealsele vaatlejale paistab ainult taevaskera ülemine pool, alumise varjab Maa.Põhja- või lõunanabalt taevast vaadeldes, näeb ainult taeva põhja- või lõunapoolkera. Ekvaatorilt vaadates on taevapoolused horisondil ja taevaekvaator läheb läbi seniidi. Eestis on taevaekvaator horisondi suhtes umbes 32 kaldu, nii et meie lõunapoolses taevas tõusevad ja loojuvad lõunataeva tähed.

Päike tõuseb nähtavale taevapoolele idakaarest, jõuab keskpäevaks selle päeva maksimaalsele kõrgusele (läbib taevameridiaani ehk kulmineerub) ja õhtuks veereb läände. Kulminatsioon on suvel kõrgem kui talvel. Suvisel keskpäeval langevad päikesekiired maapinnale püstisemalt, (langemisnurk on väiksem, varjud on lühikesed), mis toob pinnaühikule rohkem energiat. Lisaks sellele on Päikese suvine teekond ülevalpool horisonti pikem ja võtab kauem aega. Suved on soojad. Päikese päevase teekonna ja selle aastase muutuse jälgimine võiks olla kõigi taevahuviliste esimene vaatlus.

Kui Päike teeb detsembri lõpus kõige madalama kaare, on talvine pööripäev. Üha lühemaks jäänud valge päevaaeg pöörab pikenemisele. Me ootame seda pööret rõõmsa elevusega. Jaanuari teisel nädalal võtab Päikese teekonna päevane osa juba pool tundi kauem aega kui pööripäeval. Suvisel pööripäeval pöördub kõik vastupidi, aga et on suvi, ei kurvasta see kedagi. Kui Päike sügisel või kevadel tõuseb täpselt idast ja loojub läände, on öö sama pikk kui päev, seda nimetame võrdpäevsuseks.