Laskume Marsile

Kui kosmoselaev läheneb oma sihtmärgile, olgus selleks siis, Maa, Kuu, Marss või mõni teine taevakeha, siis selle kiirus sihtmärgi suhtes on üldiselt väga suur, kilomeetreid sekundis. Sellest kineetilisest energiast tuleb kuidagi vabaneda. Ja siin mängib olulist rolli sihtmärgi atmosfääri tihedus.

Kuidas on atmosfäär seotud kosmoselaeva pidurdamisega? Kui kosmoselaev sellesse suure kiirusega siseneb, siis juhtub kaks asja: kosmoselaeva kiirus tõepoolest väheneb ja kosmoselaev ees oleva atmosfäärikihi temperatuur tõuseb selle kiire kokkusurumise tõttu mitme tuhande kraadini, mistõttu kuumeneb kiiresti ka kosmoselaev ja tuleb kasutada rasket kuumakindlat kilpi. Üks on hea, teine halb mõju.

Maale naasvate kosmoselaevade pidurdamiseks kasutatakse reeglina atmosfääri. Sest alternatiiv - pidurdamine rakettmootoritega - nõuaks suure hulga kütuse kaasa võtmist. Ja Maa atmosfäär on piisavalt tihe selleks, et rakettmootoreid üldse mitte kasutada, lõppkiirus atmosfääris on selline, et võib kohe langevarju avada. Teine äärmus on Kuu, millel atmosfäär praktiliselt puudub, nii et ainus võimalus pidurdamiseks on rakettmootorid. Hea uudis on see, et atmosfääri puudumisel kosmoselaev ei kuumene ja kuumakilbi võib koju jätta, mis tähendab kergemat kosmoselaeva.

Nüüd Marsi atmosfäär on parajasti nii hõre, et ainult sellest kosmoselaeva pidurdamiseks ei piisa, peab kasutama ka rakettmootoreid. Samas on see parajasti nii tihe, et ilma kuumakilbita kuidagi läbi ei saa. Mis ongi põhjus, et Marsile laskumine on tehniliselt palju keerulisem ettevõtmine, kui maandumine või kuundumine.