Johan Elert Bode taevaatlas

Joonis 3.3.1. 1801. aastal ilmus Berliini observatooriumi direktori Johan Elert Bode „Uranographia sive Astrorum Descriptio”, taevaatlas, kus kujutatakse suure täpsusega 17 240 tähe asukohta. Bode atlas sai ja jäi tähtkujude täpse ja samas kunstilise kujutamise tippteoseks. Hilisemad atlased kujutasid müütilisi taevaolendeid üha enam kriipskujunditena. Orioni kohta on mitmeid legende. Ühe järgi oli Orion merejumal Poseidoni poeg, isalt sai ta võime kõndida vee peal. Orion oli võimsaim jahimees, tema kasutada oli purunematu pronksnui. Kahjuks kaasnes suure jõuga isekus ja hoolimatus, oli karta, et ta hävitab kõik loomad Maal. Orioni tappis skorpion oma mürgiastla ainsa torkega. Bode atlases on Orion silmitsi Sõnniga, tema jälgedes käivad Suur ja Väike Peni, jalge ees maas on Jänes. Õlgu tähistavad heledad tähed Betelgeuse ja Bellatrix, sammuks tõstetud jalga Rigel. Kolmest võrdse heledusega tähest moodustuv Orioni vöö on kergesti talvisest lõunakaare taevast leitav. Vööl rippuva, pisematest tähtedest koosneva mõõga nägemiseks peab linnade valgussärast kaugemale pääsema. Eesti rahvaastronoomia nägi tähtkujudes tihti igapäevaseid tööriistu. Orioni kohal on meil Koot ja Reha.