Kukkumised rekordilistelt kõrgustelt

1955. aasta veebruaris kukkus langevarjur alla 370 meetri kõrgusel lendavalt lennukilt C-119, suutmata avada oma langevarju. Ta maandus selili lumme, tekitades sellesse meetrisügavuse kraatri. Ohver viidi lennukiga haiglasse, kus tal avastati vaid mõned väiksemad luumurrud ja paar sinikat.

1944. aasta märtsis avastas Suurbritannia kuninglike õhujõudude seersant Nicholas Alkemade, Lancasteri pommituslennuki tagumine kuulipilduja, pommirünnaku ajal Saksamaale, et lennuk põleb ning ta ise ei ulatu oma langevarjuni. Pärast 5,5 kilomeetri kõrguselt alla hüppamist kukkus ta puuvõrasse ja sealt lumme, kuid ometi olid tal vaid mõned kriimustused ja sinikad.

Teise maailmasõja ajal sattus Nõukogude õhujõudude leitnant I. M. Tšisov vastamisi tosina Messerschmittiga ning otsustas katapulteeruda. Et mitte saada Saksa pilootidele lihtsaks sihtmärgiks, otsustas ta viivitada langevarju avamisega, kuni oli vaenlastest oluliselt allpool. Paraku kaotas ta 7-kilomeetrise kukkumise jooksul teadvuse. Õnneks kukkus leitnant lumisesse jõeorgu ning vigastustest hoolimata oli ta nelja kuu pärast tagasi teenistuses.

Võib-olla veelgi kummalisem on trikk, mida pikka aega esitas Henri LaMothe. Ta hüppas 12 meetri kõrgusel asuvalt hüppelaualt vaid 30-sentimeetri sügavusse vette. Talle mõjus jõud, mis ületas umbes 70 korda tema enda kehakaalu. (Trikk on küllaltki ohtlik ning seda ei tohiks korrata. Üks hulljulge noormees üritas seda ja on nüüd kaelast allapoole halvatud.)

Meediast võib lugeda ka teistest, kes on pärast kõrget kukkumist ellu jäänud (ja veel rohkem neist, kes ellu ei jäänud). Mis on ellujäämise saladus?

Vastus Loomulikult on kukkumiste puhul tappev aspekt jõud, mis maapinnaga (või mõne muu tahke objektiga) kokkupõrkel ohvrile mõjub. See jõud on võrdeline ohvri impulsiga enne kokkupõrget ning pöördvõrdeline kokkupõrke kestusega. Impulss sõltub ohvri kiirusest ja massist. Kui kukkumine toimub piisavalt kõrgelt, saavutatakse millalgi lennu jooksul lõplik kiirus. Kuigi gravitatsioon mõjub endiselt, tasakaalustab õhutakistus selle mõju. Lõppkiirus sõltub ohvri kehaasendist: väljasirutatud käte ja jalgadega on õhutakistus suurem kui lihtsalt pea või jalad ees langedes. Samas ei ole käed-jalad laiali kukkumine pärast pikka lendu ilmselt kuigi kasulik. Otsustavam tegur on kokkupõrke kestus. „Kõva” kokkupõrge kestab 0,001 kuni 0,01 sekundit ja ohvrit peatav jõud on kindlasti surmav. „Pehmema” kokkupõrke korral (peatumiseks kulub rohkem aega) on jõud väiksem ning ohver võib ellu jääda. Sügavasse lumme kukkumine võib kokkupõrget pikendada piisavalt, et kukkuja jääks ellu. Ilmselt oli ka 30 sentimeetrit vett LaMothe jaoks piisav, et ellu jääda.

Pea peale kukkujal on palju suurem tõenäosus surma saada, sest selgroog, ajutüvi ja aju on tunduvalt haavatavamad.