Mitu raskuskiirendust?

Kitty O’Neil püstitas 1977. aasta juulis Californias kuivanud El Mirage’i järvel $400$ meetri pikkusel rajal kaks kiirendusrekordit. Ta saavutas paigaltstardist suurima lõppkiiruse, samuti osutus parimaks selleks kulutatud aeg $3,72$ sekundit. Kiiruseks mõõdeti hämmastav $632,1$ kilomeetrit tunnis. Keskmine kiirendus sõidu ajal oli $47,1$ meetrit ruutsekundi kohta, mis on 4,81 korda suurem raskuskiirendusest – lühidalt $4,81g$.

Dr John Stapp, New Mexicos asuva Hollomani lennuväebaasi kolonel, kinnitati 1954. aasta detsembris rihmadega üheksa raketiga rakettkelgu istmele. Kui raketid süüdati, kiirendas see teda viie sekundi jooksul kiiruseni $1018$ kilomeetrit tunnis. Tema kiirendus oli umbes $56,4$ meetrit sekundi ruudu kohta ehk $5,76g$. Need on küll muljetavaldavad arvud, aga tõsisem katsumus kolonel Stappi jaoks oli siiski vesipiduritega pidurdamine, milleks kulus kõigest $1,4$ sekundit – tema aeglustus oli $20,6g$.

Vesipiduritega pidurdamine.	See Curious Droidi video jutustab John Stappi loo ja toonase konteksti, miks selliseid inimkatseid tehti.

1958. aasta mais saavutas Eli L. Beeding jr sarnase kelguga kiiruse $117$ kilomeetrit tunnis. Tema kiirus polnud küll märkimisväärne – see on maanteedel suhteliselt tavaline –, ent tähelepanu väärib peatumiseks kulunud aeg: $0,04$ sekundit, mis on sõna otseses mõttes vähem kui silmapilk. Beedingi kiirendus $82,6g$ püsib senini kontrollitud tingimustes püstitatud rekordina.

Juulis 1977 Inglismaal Northamptonshire’is toimunud õnnetuses langes David Purley võidusõiduauto kiirus $174$ kilomeetrilt tunnis nullini 66 cm-se peatumisteekonna jooksul. Tema aeglustus oli näiliselt tappev $179,8g$. Kuigi Purleyl oli $29$ luumurdu, $3$ nihestust ja $6$ südame seiskumist, jäi ta siiski ellu.