Allveelaeva Kursk uppumine

2000. aasta augustis korraldas Venemaa Põhjalaevastik Barentsi meres õppuseid, mille käigus uppus saladuslikult tuumaallveelaev Kursk. Kui teade laeva uppumisest levis, taipasid põhjapoolkera seismoloogid, et nad olid Kurski uppumispäeval registreerinud kummalisi Barentsi merest lähtunud seismilisi laineid. Nende andmete analüüsist selgus allveelaeva tõenäoline uppumispõhjus ja – mis veelgi üllatavam – õnnestus kindlaks teha ka see, kui sügaval allveelaev paikneb. Kuidas on võimalik väga kaugelt tehtud mõõtmistega selgitada välja laeva paiknemise sügavus?

Vastus Seismilised lained on lained, mis liiguvad kas läbi maakera sisemuse või mööda maakoort. Üldiselt ehitatakse seismoloogiajaamu selleks, et registreerida maavärinate tekitatud seismilisi laineid. Neis suudetakse aga registreerida ka laineid, mis on tingitud maapinna lähedal vabanevast suurest energiahulgast, näiteks plahvatusest. Kui seismilised lained mööduvad jaamast, panevad nad salvestuspliiatsi võnkuma ning see joonistab paberile graafiku. Graafikul, mida seostatakse Kurski hukkumisega, võis esmalt näha väikese amplituudiga lainete seeriat, 134 sekundit hiljem järgnesid palju suurema amplituudiga võnkumised.

Analüütikud tegid järelduse, et esimesed lained tekitas laeval toimunud plahvatus, ilmselt põhjustas selle torpeedo, mille väljatulistamine ebaõnnestus. See plahvatus purustas tõenäoliselt Kurski kere, tekitas tulekahju ja uputas allveelaeva. Tugevamad seismilised lained tekkisid pärast aluse uppumist ning neid põhjustas tulekahju tõttu süttinud mitme (arvatavasti viie) võimsa raketi üheaegne plahvatus. Need tugevad lained jõudsid jaama impulsside jadadena, ühe plahvatuse tekitatud impulsside vahe oli umbes 0,11 sekundit.

Selle ajavahe järgi said analüütikud arvutada allveelaeva asukoha sügavuse. Tugevam plahvatus toimus sellal, kui Kursk oli juba merepõhja vajunud. Laev saatis laineimpulsi merepõhja poole ja läbi vee ülespoole. Läbi vee levinud impulss „põrkus” korduvalt merepinna ja -põhja vahel. Iga kord, kui laine vastu põhja põrkas, levis ta osaliselt ka maakoorde. Maakoores levinud laineid registreerisidki seismoloogiajaamad. 0,11-sekundiline viivitus oli aeg, mis kulus impulsil merepõhjast veepinnani ja uuesti alla jõudmiseks. Selle abil said analüütikud arvutada laeva uppumiskoha hinnanguliseks sügavuseks 80 meetrit. Tegelikult leiti laev hiljem 115 meetri sügavuselt – see on arvutatud sügavusega küllalt hästi kooskõlas.

Seismoloogid on registreerinud ka teisi suuri plahvatusi, näiteks veoautopommi plahvatuse Keenia pealinnas Nairobis 1998. aastal, mil rünnati USA saatkonda. Samuti registreeriti 1989. aastal kosmosesüstiku Columbia Los Angelesest ülelennul (akustiline) lööklaine. Süstik naasis edukalt õhujõudude baasi Edwardsis. Seismoloogidele ei jäänud märkamata ka 11. septembril 2001. aastal toimunud kaaperdatud lennukite kokkupõrge Maailma Kaubanduskeskusega ja sellele järgnenud tornide kokkuvarisemine.