Max Born (1882-1970)

Max Born (11.12.1882 - 05.01.70)

M.Born on sündinud Breslaus. (Nüüd on see Poola linn Wroc?aw.) Koolis polnud ta just oivik. Eeskätt huvitus ta humanitaarainetest. Astunud 1901. aastal Breslau ülikooli, valis ta üsna laiapiirdelise õppeainete kompleksi, püüdes järgida äsjalahkunud isa soovitusi. Põhitähelepanu pühendas ta matemaatikale ja astronoomiale. Täheteaduses kavatseski ta spetsialiseeruda. Järgnevail aastail rändas ta ühest ülikoolist teise, otsides parimaid õpetajaid ja õppimisvõimalusi. Tollal oli see üsna tavaline. 1902. aastal õppis ta Heidelbergis, 1903 Zürichis. Varsti nähti teda juba Göttingenis. 1905 sai ta seal kuulsa matemaatiku Hilberti assistendiks. 1907. kaitses ta doktoritöö astronoomias tuntud astronoomi Schwarzschildi õpilasena.1912. aastal sai temast Göttingeni ülikooli õppejõud. Seal alustas ta koos Karmaniga uuringuid kristallivõre dünaamika kohta. Kristallide teooria jäi tema üheks kiindumiseks kogu teadlas-eluks. 1914 sai ta õppetooli Berliini ülikoolis, kust 1919 siirdus Frankfurti Mainil, sealse ülikooli õppejõuks. Berliinis sõbrunes ta Einsteiniga. Nad armastanud koos musitseerida, Einstein viiuldajana ja Born tema klaverisaatjana. Kaks aastat hiljem oli ta juba tagasi füüsikaprofessorina Göttingenis, kust 1933.aastal oli sunnitud juudina natside eest pagulusse siirduma. Veetnud mõne aja Põhja-Itaalias, kutsuti ta tööle Cambridge'i ülikooli. 1936 pakuti talle õppetooli Edinburghi ülikoolis, mille ta ka meeleldi vastu võttis. Seal organiseeris ta uurijaterühma peamiselt endataolistest pagulastest. 1953 läks ta erru ja naasis natsismist vabanenud Saksamaale, valides elupaigaks Bad Pyrmonti Göttingeni lähedal. See jäigi tema viimseks koduks. Born on saanud rohkesti teadus-autasusid ja valitud paljude maade akadeemiate liikmeks. 1954. aastal sai ta Nobeli preemia oma kvantmehaanika-alaste tööde eest. Ta on kirjutanud rohkesti häid ülikooli-õpikuid ja teadusmonograafiaid, kuid ka aimeraamatuid. Kokku on tema üllitiste nimistus ligemale 360 raamatut ja artiklit.

Göttingenis lõi Born kõrgtasemelise teoreetilise füüsika keskuse. Seal olid tema assistentideks Heisenberg ja Pauli, seal töötasid tema käe all hilisemad Nobeli laureaadid E.Fermi, P.Dirac, E.P.Wigner ja M.Goeppert-Mayer. Born on meenutanud: "Sellal oli Saksa ülikoolides täielik vabadus nii õpetamises kui õppimises. Polnud kursuseeksameid ega kontrolli tudengite üle. Ülikool pakkus loenguid ja tudengil tuli vaid otsustada, mida ta kuulata tahtis."

A.Beiser [Concepts of Modern Physics, McGraw-Hill, 5^th Ed, 1995] märgib: "Born oli üks pioneere, kes astusid "klassikalise füüsika helgest kuningriigist uue kvantmehaanika esialgu pimedasse ja uurimata allilma". Tema võttiski kasutusele termini kvantmehaanika. Born jõudis põhitõdemusele, et osakese lainefunktsioon Y on seotud tema leidmise tõenäosusega. Ta lähtus Einsteini ideest, kes "…üritas teha osakeste (valguskvantide e footonite) ja lainete dualismi mõistetavaks, tõlgendades optilise laine amplituudi kui osakeste ilmumise tõenäosustihedust. Seda ideed võis pikemata laiendada Y-funktsioonile: |Y²| pidanuks esitama elektronide või teiste osakeste tõenäosustihedust. Seda oli küll lihtne väita, kuid kuidas seda tõestada? Tõestuseks otsekui pakkusid end atomaarsed hajumisprotsessid." Borni arendatud aatomhajumise kvantteooria (mis käsitles aatomite põrkumist teiste osakestega) mitte üksnes ei kinnitanud tema "uut viisi loodusnähtustest mõtlemiseks", vaid rajas ühtlasi teoreetilise füüsika uue tähtsa haru."