Komeedid Päikesesüsteemis

Neptuuni-tagune ala, Kuiperi vöö, on hirmutavalt kauge, külm ja pime, aga Päikesel käib külalisi sealt ja veel kaugemaltki. Komeetidena tuntakse Päikese lähedale sattunud jääst, tolmust ja väikestest kivimitükkidest kehi, mis päikesekiirguses aurustuvad ja lagunevad. Tekkinud auru- ja tolmupilv kandub päikesetuules eemale ja moodustab komeedi saba, sellest on pärit ka tuntud sabatähe nimetus. Komeedituumade mõõtmed võivad olla 100 meetrist mõne kilomeetrini. Komeeditabamus ei ole Maale sugugi ohutum kui kohtumine asteroidiga. Komeedi saba on kogu aeg suunatud Päikesest eemale ja võib olenevalt tuuma koostisest ja ehitusest jaguneda mitmeks osaks. Päikesest valgustatud komeet koos suure gaasi ja tolmupilvega võib mõneks ajaks saada tähistaeva suurimaks vaatlusobjektiks ja olla nähtav ka päevasel ajal.

Komeetide trajektoorid on erinevad. Elliptilistel orbiitidel tiirlevad komeedid ilmuvad Päikese lähedusse ja saavad saba taha kindla perioodiga. Ainuke palja silmaga nähtav, lühikese perioodiga komeet, mida inimene võib näha kaks korda elus, külastas Päikesesüsteemi viimati 1986. aastal ja on uuesti oodata 2061. Halley komeediks nimetatud haruldase külalise trajektoori arvutas välja inglise astronoom Edmond Halley. Värskelt ilmunud Newtoni Printsiipide järgi leidis ta, et 1682. aastal nähtud komeet on ilmselt seesama, mida nähti 1607. ja 1531. aastal ning ennustas uut ilmumist 1758. aastaks. Komeet hilines veidi Jupiteri ja Saturni häiriva mõju tõttu, aga nähti siiski enne lubatud aasta lõppu ära. Halley elas küll 85-aastaseks, aga oma komeedi tagasitulekut ta siiski näha ei saanud.

Paljud komeedid pärinevad Päikesesüsteemi kõige kaugematest piirkondadest või tähtedevahelisest ruumist ja on hoopis pikema perioodiga või läbivad Päikese lähikonda ainult üks kord. 1997. aastal ilmus taevasse erakordne Hale’i-Boppi komeet, mis oli palja silmaga nähtav rekordilised 18 kuud. Seda ilusat, eredat, mitmesabalist komeeti ei ole uuesti oodata varem kui 2500 aasta pärast.